2. veebruar – küünlapäev

Küünlapäev ehk Issanda templissetoomise püha  on rahvakalendri järgi üks tuntumatest talvepoolituspühadest.

Sellel päeval pidi pool inimeste ja loomade talvevarust alles olema. Tavaks oli öelda, et küünlapäeval murtakse talve selgroog, talve süda lüüakse lõhki, kõrred hakkavad lund vihkama jne. Keedeti rituaalseid toite nagu tanguputru ja sealiha ning valmistati küünlaid. Uskumuse kohaselt põlevad sellel päeval tehtud küünlad eriti heledalt.

Küünlapäev on alati 2. veebruaril, kuna see kuupäev on tuletatud jõuludest, millele on liidetud nelikümmend päeva. 3. Moosese raamatu 12. peatükis on kirjas naise sünnitusjärgse puhastuse määrus, mis sätestab, et naine, kes on sünnitanud poisslapse, on ebapuhas, seitse päeva ja kolmkümmend kolm päeva peab ta jääma veel koju, enne kui võib võtta oma lapse ja minna templisse ohverdama.

Vanas kirikutraditsioonis lõpetas küünlapäev jõulutsükli. Püha tähistamine algas 4. sajandil Bütsantsis ja 7. sajandil Roomas. Alates 11. sajandist hakati altari ees küünlaid pühitsema.

Legendi järgi süttinud Kristuse templisse viimisel seal olevad küünlad, mille järgi päev ongi oma nime saanud. Küünalde pühitsemise tava levis väga kiiresti ja laialt ning jäigi päeva tunnuseks – korraga pühitseti terve aasta jumalateenistuste jaoks vajaminev küünlavaru. Küünal ja valgus on üleüldiselt Kristuse sümboliks.

Anna-Liisa Vaher