Esileht » Online » Online artiklid »

2.08 Intervjuu Enn Auksmanniga

04.08.2008 | | Rubriik: Online artiklid

Enn Auksmann on Eliisabeti, Saarde, Tahkuranna, Häädemeeste ja Treimani luteri koguduste õpetaja ning Pärnu praostkonna praost, kes viib armulauamissasid läbi nii vana Agenda korra kohaselt, uue kirikukäsiraamatu järgi ja neid kahte kombineerideski.

Enn Auksmann, kas Eesti Evangeelne Luteri Kirik on teie arvates kaheks lõhenenud?

Kirikulõhest praegu kõnelda ei saa, vähemalt jumalateenistusküsimuses mitte. Pigem on hirmuäratav, et mitmetes protestantlikes kirikutes, sh meie naabrite rootslaste ja soomlaste juures liigutakse järjest kaugemale kristliku usu ja elu põhialustest ning ka Eestis on teolooge ja vaimulikke, kes taolisi arenguid pooldavad.

Mis puutub aga liturgiaküsimustesse, siis tegelikult on nii, et alates 1990. aastate algusest on Eesti Evangeelses Luterlikus Kirikus tehtud tööd jumalateenistusuuenduse alal. Selleks on moodustatud vastav töörühm, mis kandis pikka aega nime Liturgiline Komisjon, viimastel aastatel liturgiakomisjon.

Liturgiakomisjon on tutvunud väga paljudes erinevates maades ja kirikutes tehtud samalaadse tööga ning töötanud praeguseks välja taolise jumalateenistuskorra, mis vastab peaaegu sajaprotsendiliselt nii Soome, Rootsi ja Saksamaa kui ka Põhja-Ameerika luterlike kirikute jumalateenistuskorrale ning samuti anglikaani kiriku praegu kehtivale jumalateenistuskorrale.

Tegemist on ülemaailmse protsessiga, millest on haaratud mitte ainult luterlikud, vaid paljud teisedki kirikud, sh roomakatoliku kirik, kes teostas oma liturgiareformi 1960.-1970. aastatel.

Miks on tarvis liturgiat Eestis üldse muuta?

Liturgiauuenduse peamisteks põhimõteteks on Jumala Sõna ja sakramendi tähtsuse rõhutamine, lihtsus, inimlähedus ning mitmekesisus. Viimane torkab eriti silma jumalateenistusmuusika osas.

Kui viimase paarisaja aasta jooksul on Eestis olnud valdav see, et kõigis kogudustes on aastast aastasse ja pühapäevast pühapäeva kasutatud ühtesid ja samu liturgilisi meloodiaid, siis viimase 10-15 aasta jooksul on mitmed eesti heliloojad kirjutanud palju suurepärast uut liturgilist muusikat, millest õige palju on kasutusel ka pühapäevase jumalateenistusmuusikana. Ühe näitena võib nimetada Pärnu Eliisabeti kirikus tarvitatavat meie peaorganisti Jaanus Torrimi komponeeritud jumalateenistusmuusikat, mida pean väga õnnestunuks.

Kirikukord näeb ette, et jumalateenistusi tuleb pidada kindla korra (või kindlate kordade) järgi, mis kehtestatakse Piiskopliku Nõukogu poolt või sisalduvad Kirikukogu poolt kinnitatud kirikukäsiraamatus.

Viimast ei saa Kirikukogu kinnitada enne, kui on saanud Vaimulike Konverentsi kahekolmandikulise heakskiidu. Vaimuliku Konverentsi liikmed on kõik kõrgema teoloogiaharidusega EELK vaimulikud. Nimetatud konverentsi istungil käesoleva aasta jaanuaris oli uue käsiraamatu heakskiitmine arutelul, poolthääli oli rohkem kui vastuhääli, ent kahekolmandikulist enamust ei saadud. Ma ise nimetatud konverentsil ei osalenud, seepärast ei oska tulemust ka kuigi põhjalikult kommenteerida.

Ometi on nüüd lubatud kaks erinevat liturgilist korda, millega jumalateenistust või missat läbi viiakse, millist korda pooldab Eliisabeti kogudus Pärnus, toimtatakse siin missasid või sõnajumalateenistusi?

Minu arvates ei ole peaküsimus mitte selles, millise korra järgi jumalateenistust peetakse – teen seda ise erinevates kogudustes erinevalt: Pärnus nn uue korra järgi, Häädemeestel, Treimanis ja Tahkurannas nn vana korra järgi, Saardes aga mõlema elemente kombineerides.

Peamine küsimus on selles, kuidas mõistame jumalateenistust. Jumalateenistuse keskmeks on Kristus, kes tuleb inimese juurde oma Sõnas ja sakramendis: seda esile tuua, sellega inimesi teenida ning seeläbi Jumalat kiita ja austada – põhiline on siinjuures nii vaimuliku kui kirikuliste meelsus, südamehoiak, mitte see, millise korra järgi või mis värvi raamatust jumalateenistust peetakse.

See puudutab ka jumalateenistuse nimetust. Sõna “missa” on läänekiriku traditsiooniline termin, mis tähistab armulauaga jumalateenistust – peale selle on olemas mitmeid muid jumalateenistusvorme.

Missa või jumalateenistus?

Loomulikult võib öelda “armulauaga jumalateenistus”, aga miks mitte öelda “missa”?

Võib öelda “kõnetraat” või “kaugelt nägemise riistapuu”, aga võib öelda ka “telefon” ja “televiisor”.

Sõnal “missa” on minu jaoks siiski ka üks oluline eelis: see viitab sõnale “misjon, missioon”, mis tähendab ülesannet: inimene, kes tuleb jumalateenistusele, ei tohi jääda seda vaid iseeneses nautima, vaid peab mõistma, et tema ülesanne on minna ja jumalateenistusel vastuvõetud sõnumit kogu maailmale kuulutada.

Uuendajaid on süüdistatud katoliiklusse liikumises…

Võib-olla olen kellegi suhtes ülekohtune, aga mulle tundub, et liturgiauuenduse vastased kipuvad ühelt poolt justkui välist vormi üle tähtsustama (seda ise oma vastastele ette heites) ning teisalt tahavad puhtalt mugavusest teha seda, mida nad on harjunud kogu aeg tegema.

Küllap võib olla ka tõsist kartust selle ees, et uute arengutega jumalateenistuse korras kaotatakse midagi seni omast ning avatakse uks millelegi, mis tundub olemuslikult võõrana. Samas ei saa ma jätta rõhutamata, et Jumala ei ole oma apostlite kaudu rajanud mitte Eesti kirikut, vaid Kristuse kiriku, s.t me ei saa ennast lahutada ülejäänud kristlastest, vaid peame, vastupidi, püüdlema suurema ühtsuse poole oma vendade ja õdedega teistes kirikutes ning mujal maailmas. Nagu eespool ütlesin, vastab meie jumalateenistusuuendus peaaegu sajaprotsendiliselt sellele, mis on toimunud viimastel aastakümnetel kõigis olulisemates läänekirikutes, nii protestantlikes kui katoliiklikes.

Kõneleme, palun, veidi katoliiklusest.

Sõna “katoliiklik” või “katoolne” tähendab üldine, kõikehõlmav. Kristuse kirik ei saa olla midagi muud kui katoolne või katoliiklik, sest Kristus on ainus Lunastaja ja Tema toodud ning teostatud lunastus on universaalne, see on määratud kogu inimkonnale.

Nii nagu ei ole mitut Kristust, ei saa olla ka mitut kirikut. Kui me tahame olla kristlased, kui me tahame olla Kristuse kirik, siis peame teadvustama oma kuuluvust ühte, pühasse, apostlikku ja katoolsesse kirikusse. Martin Luther ja teised usupuhastajad ei rajanud mingit uut kirikut – vastupidi, nad võitlesid otsustavalt ja selgelt taolise mõtteviisi vastu -, vaid nende eesmärgiks oli pöörduda tagasi Kristuse kiriku algse ja puhta õpetuse, Evangeeliumi ning praktika juurde.
Kui lähtume Lutheri enda mõtteviisist, siis on luterluse ja katoliikluse vastandamine kõike muud kui luterlik ja evangeelne.
Vastupidi, meie eesmärgiks peab olema ühtsus – see on nii Kristuse enda kui apostlite sõnum Uues Testamendis – ja me ei saa olla ei luterlased ega kristlased ilma, et mõistame end Kristuse üleilmse, katoolse kiriku liikmetena.

Kui meie kiriku areng aitab kaasa sellele, et Kristuse kirik (kõigi ristitute kogu) liigub tagasi kaotatud ühtsuse poole, siis on tegemist hea arenguga.

Teie positsioon selles keerulises liturgilises vaidluses on milline, kui peate teenistusi erinevatele kogudustele erineva korra järgi?

Minu positsioon jumalateenistusuuenduse alastes vaidlustes on lühidalt kokkuvõttes järgmine, siinjuures ei ole tegemist pingereaga, vaid lihtsalt asjadega, mis esmalt meelde tulevad.

Pean oluliseks seda, et osaleme kogu maailma kristlaskonna liturgiaarengus, teadvustades ja kinnitades nõnda oma kuuluvust ühte Kristuse kirikusse.

On väga hea kogeda, et väga erinevate maade kristlased, kes meie jumalateenistustel osalevad, tulevad tihtipeale tänama ja jagama oma rõõmu selle üle, et kuigi nad ei mõista meie keelt, said nad jumalateenistusel suurepäraselt osaleda, kuna selle kord oli neile üldjoontes tuttav ja arusaadav. Sama kehtib ka meie inimeste puhul, kes osalevad jumalateenistustel teistes maades ja kirikutes – ja see ei ole sugugi vähetähtis, eriti selle tunnistuse tõttu Kristusest ja Tema armastusest, mida kristlased oma ühtsuse ja üksmeele kaudu maailmale andma peavad.

Pean jumalateenistusuuenduse juures väga heaks ja tähtsaks seda, et Jumala Sõna lugemise osakaal on võrreldes varasemaga kasvanud (rohkem ja pikemad piiblilugemised, psalmilaulmine jne), samuti on selgemalt esile toodud ja rõhutatud armulauasakramendi olulisust ja imelisust.

Leian, et jumalateenistusuuendusega kaasnev liturgiliste vormide mitmekesisus – kaasa arvatud jumalateenistusmuusikas – rikastab meie kirikuelu ja teeb kiriku sõnumi ligipääsetavaks rohkematele inimestele; kahtlemata on neid, keda paelub aastasadade vanune sakraalmuusika, aga see ei saa olla kiriku jaoks eesmärk omaette (nii nagu ei saa olla omaette eesmärgiks ka mingite “rahvuslike traditsioonide” viljelemine või konserveerimine kirikus – seda võib teha, aga mitte Evangeeliumi kuulutamise arvelt). Kiriku ülesanne on viia Evangeelium kõigi inimesteni ja selleks tuleb kasutada võimalikult paljusid erinevaid vorme.

Kõige tähtsam jumalateenistuse juures on minu jaoks nii vaimuliku kui koguduseliikmete sisemine hoiak: selle teadvustamine, et tullakse kokku Issanda kutsel ja Tema juurde, et võetakse vastu Tema Sõna ja armulauasakramendis Teda ennast; et jumalateenistus on inimese kohtumine Jumalaga; et see on allikas, kust inimene ammutab jõudu igapäevaseks eluks kristlasena, aga et see on ka see koht, kus meile kõigile – mitte ainult vaimulikule, vaid igale ristitud inimesele – antakse ülesanne kuulutada Evangeeliumi kogu maailmas ning kus meid varustatakse ka vastavate vahendite ja jõuvarudega.

Pärnu Eliisabeti kogudus üritab olla avatud mitmekesistele töövormidele (sh jumalateenistusvormidele), säilitades seejuures rangelt traditsioonilist kristlikku õpetust ja praktikat, s.t me (ka mina isiklikult) ei pea õigeks viimasel ajal nn evangeelsetes või protestantlikes kirikutes üha enam maad võtvaid liberaalseid arenguid ega jätkuvat kaugenemist Jumala Sõna aluselt. Niisiis oleme õpetuses traditsioonilised ja konservatiivsed, töömeetodites aga võimalikult avatud. Pärnu Eliisabeti kirikus toimub väga erinevaid jumalateenistusi: lisaks pühapäevahommikusele üsna pidulikule nn kõrgmissale nädalasisesed vaiksed ja lihtsad jumalateenistused; neist mõlemast hoopis erinevad laste- ja perejumalateenistused; palvused, piiblitunnid jne. Kirik sõnum on vajalik kõigile inimestele – sellest tulenevalt on meie ülesanne leida tee võimalikult paljude inimesteni. Olgu siis “uue” või “vana” korra järgi.

Kuidas on asi Pärnu praostkonnas?

Mis puutub Pärnu praostkonda, siis eks praostkonna erinevatel vaimulikel ole ka erinevaid arusaami, nii et kõige õigem oleks küsida nende enda käest.

Minu seisukoht on, et kui vaimulik töötab südamega ja ennast pühendades ning panustades, ei näe ma põhjust hakata talle midagi ette kirjutama. Peale selle muidugi, mis on niikuinii ette kirjutatud: et vaimulik peab tegema oma tööd Jumala Sõna ja kiriku usutunnistuskirjade alusel.

13 Kommentaari artiklile “2.08 Intervjuu Enn Auksmanniga”

  1. ivopill ütleb:

    “Iuppiter iratus ergo nefas”?

  2. Enn Auksmann ütleb:

    Ma ei tea, kust Jaan Tooming on oma ladina keele alased teadmised ammutanud, aga minu teada tuleneb sõna “missa” küll verbist “mitto, mittere”, mis tähendab “saatma, lähetama, läkitama” ning millest on pärit ka sõna “missio”.

    Kui Jaan Toomingal on mingid muud andmed sõna “missa” päritolu kohta, siis oleksin tänulik, kui ta neid jagaks.

  3. Ester ütleb:

    Ehk on võimalik ka eesti keelt kasutada millekski mõistlikumaks kui kirikulehe kommentaariumi muutmiseks delfile sarnaseks peldikuseinaks? Kui tohib paluda…

  4. ivopill ütleb:

    Ei!, ei tohi paluda ega isegi mõelda selle üle. Et meie kirik muutuks padjaklubiks, kus kõik iga hinna eest üksteisele meeldida püüavad. Vaidlemise ja väitlusega on luterlik kirik rajatud ja õpetuse alused kinnitatud. Luther ei olnud mees, kes kõnelnuks ümber nurga ja igaühele meelt mööda. Milleks see kirikulehe kommentaarium siis üldse on? Ilmunud materjali stalinlikuks takkakiitmiseks või?

  5. Anonüümne ütleb:

    No missa teed?
    Pea missat,
    või joo teed,
    ehk siis mine oma teed,
    karated, kiijaah!

    Aga puhastustuli on ikka alati olnud “purgatorium” “purgatio” on kõvaketta puhastamise programm. Kui koolis ei õpetatud, siis võiks vähemalt enne googeldada kui lollusi kirjutama hakkad.

  6. Mart Rannut ütleb:

    Sõna “missa” on ilus ja eesti keele struktuuri sobiv, kui keele poole pealt hinnang anda.

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)