Metskitseke mu koduaias joob

ja muretu ta meel,

sest kogemus tal ütleb –

vett jätkub veel ja veel.

Siis kuulatades tõstab

oma kauni pea

ja rahulikult sammud

puhkepaika seab.

Ta möödub vagudest,

kus kasvab kartul, kaal,

kus raskes päevapäikeses

kõik pealsed vastu maad.

Ei puutu tema pealist,

ei haara söödajuurt,

sest oma Looja ees

ta väikses südames

on tänutunne suur.

Silvia Vakaus

Jõgevamaalt (Kodavere kogudus)

Autor helistas ühel päeval ajalehe Eesti kirik toimetusse ja pakkus oma luuletust meile. Kuna ta on üksik pime naine, ei saanud ta seda kirjalikult meile saata. telefoni vastu võtnud toimetaja Rita Puidet kirjutas selle jutuajamise käigus autori ütlemise järgi üles ja nii jõudsid need read lugejani.