Esileht » Online » Online artiklid »

18.09 Väike-Maarja orelil tähtis sünnipäev

18.09.2008 | | Rubriik: Online artiklid

1848. aastal ehitas esimene eesti soost meister Gustav Normann (1821-1893) Väike-Maarjasse oreli, millest voogab elu tänaseni. Oma 160 aastaga kuulub instrument kümmekonna vanima Eesti pilli hulka.

Oreli ventiilikasti sisse vaadates näeme kohe ka ehitusaastat 1848. Väike-Maarja pastori Carl Theodor Knüpfferi lapselapse Georg Martin Knüpfferi XIX sajandi keskpaigas kirjutatud mälestusteraamat kinnitab veel omakorda fakti, et 1848. aastal ehitatud pill oli tõesti Väike-Maarja kiriku esimene orel.

Raamatus seisab: “Kiriku lääneseinal asuval empooril (orelirõdul) asus tõeliselt hea orel. Mänguriist polnud suur, kuid heakõlaline ning küllalt tugev ka inimesi täis kirikuruumis koguduse laulu juhtima. Instrument oli Porkuni paruni von Esseni kingitus eelnevate orelita olnud aegade mälestuseks.”

Köster Michelson

 

Esimene orelimängija oli ilmselt köster Carl Daniel Michelson, kes asus Väike-Maarjasse 1842. aastal. Michelsoni tegevust kirjeldab Knüpffer: “Pühapäeva hommikul tõi köster altari- ja kantslikatted pastoraadist kirikusse ja seadis need jumalateenistuseks valmis, saatis kirikuteenri torni kella helistama ja ise istus oreli taha, viskas pea koomiliselt kuklasse, kontrollis mõtlikult oreli kõiki registreid ja alustas hommikulaulu. Iga laulu eel kummardas üle käsipuu ja hõikas järgmise laulu numbri. Ta valdas meisterlikult sõrmede tööd. Talvel mängis sõrmkinnastega, mistõttu viisid kõlasid veidi “topelt”. Pedaale ta ei kasutanud, vaid laulis valjusti ja selgelt kaasa.”

Pärast Michelsoni olid köstrid Voldemar Eichorn, Peeter Koit ja Mihkel Kampmann.

Algselt ühemanuaalset kümne registriga orelit täiendas meister 1877. aastal kahe iseseisva pedaaliregistri puitviledega. Tõenäoliselt viidi siis ka suured lõõtsad oreli tagant torniruumi.

Aastatel 2004-2006 orelit restaureerinud meistri Ago Tindi hinnangul on Gustav Normanni hea materjalivalik (tuulepõhjad, manuaalklahvid ning osa puitviledest on valmistatud tammepuust) ning väga hoolikas töö garanteerinud instrumendi kasutuse sajanditeks. Algselt kaunis suurena ehitatud pilli polnud vaja niipea ümber ehitada, mis on kindlasti instrumendi tänaseni originaalsena säilimise üks põhjusi.

1893. aastal asus oreli taha Väike-Maarja viimaseks köstriks jäänud ja ühtekokku 40 aastat selles ametis olnud Johann Kotli, kelle järglase, orelimängija Hinno Laanpere (Landberg) teenistuskirja on pastor Johannes Hiiemets üles tähendanud lause, millest võib üht-teist ka oreli kohta järeldada:“ Hinno Landberg /—/ saab oma ülesandega toime rahuldavalt, igatahes paremini kui endine köster Johann Kotli, kes oli liiga vana ja juba viletsa kõrvakuulmisega. Kogudusel on kavatsus muretseda lähematel aastatel uus orel, siis võetakse ka uus organist.”

Uut orelit aga Väike-Maarjasse erinevatel põhjustel muretseda ei jõutudki.

Keerulistel aegadel 1940.-1950. aastatel vaheldusid ka orelimängijad pidevalt, kuni 11. jaanuaril 1959 alustas mängimist pastor August Laumetsa abikaasa Hellen. Tema mälestuste järgi oli orel juba siis häälest ära, puudusid viled, aga ajas asja ära, peaasi, et laul sai lauldud.

Hoolimatu katusevahetus

 

Kiriku katuse vahetajate hoolimatuse tõttu sai pill 1990ndate alguses nii kannatada, et muutus mängukõlbmatuks. Kogudus laulis siis saateta, viisi võtsid üles heledahäälsed kirikuskäijad memmed. Hiljem kasutati laulu juhtimiseks süntesaatorit ja sakslaste abina kohale toimetatud väikeorelit.

2004. aasta veebruarikuu viimasel päeval allakirjutatud leping pani asjad liikuma.

Tööd võtsid oodatust kauem aega, aga 2005. aasta augustis sai teoks sündmus, mida paljud juba aastaid oodanud olid – Gustav Normanni ehitatud orel hakkas taas hüüdma. 11. septembril 2005 pühitses oreli peapiiskop Andres Põder.

Tänu orelimeister Ago Tindile ja õpetaja Ahto Mäele, tänu Eesti Kultuurkapitalile, Väike-Maarja vallale, Vello Jürnale ja kõigile, kes annetusega, ka väiksega, orelisse panustasid.

Orel mängib, orel heliseb.

Väike-Maarjas on toimunud ka Tallinna rahvusvahelise orelifestivali kontserte. Siin on musitseerinud lisaks Toomas Trassile ka Tiit Kiik koos Vello Jürnaga, Andres Uibo kaaskonnaga, Aare-Paul Lattik jt. 18. septembril kell 18 on võimalus uuesti kuulata Ines Maidret, kelle musitseerimisest oli võimalus osa saada juba Tallinna XXII rahvusvahelise orelifestivali raames 5. augustil toimunud orelipeatuse läbi.

Väike-Maarja pilli hindas Ines Maidre kõrgelt.

“Esmamuljed Väike-Maarja pillist olid väga head, ütleksin, et see kohtumine oli meie orelipäeva üks kõrghetki. Väike-Maarja orel väärtustab meie orelimaastikku juba oma vanuse ja sellest tuleneva stiililise omapära tõttu. Pealegi on tegemist eesti orelimeistri Normanni tööga – oopusega, mis siinmail põhiliselt sakslaste pärusmaaks olnud oreliehitusele kvaliteedilt enam sugugi alla ei jää. Eestis tänaseni valdavalt levinud pneumaatiliste, romantiliselt ümarakõlaliste ja sageli “flegmaatse” traktuuriga orelite seast eristub ta oma heleda, kirka kõla ja mehaaniliselt täpse, konkreetse klahvikäigu poolest. Need omadused lasevad sel pillil eriti hästi vanemat repertuaari, muu hulgas isegi itaalia muusikat ette kanda, mis mulle isiklikult väga sümpatiseerib.

Pill kõlab ruumis ilusasti ja oma suhtelisest väiksusest ja ühest manuaalist hoolimata pakub piisavalt palju kõlalisi kombinatsioone. Selles suhtes suudab ta hea kavavaliku korral igati ka kontsertpilli mõõdu välja anda,” tunnustas Ines Maidre Normanni loodud 160aastaseks saanud väärtust.

Orelimeister

• Oreliehitaja Gustav Normann (1821-1893) oli esimene eesti soost oreliehitaja, Simuna kiriku köstri Villem Normanni vend.

• 1845. aastal asutas ta Tallinnas orelitöökoja, oreliehituse alal täiendas end Saksamaal Fr. Ladegasti töökojas. Ta on ehitanud Eestisse 27 orelit.

• Esimene suur töö oli 1847. aastal Tallinna Pühavaimu kiriku orel, mis ei ole säilinud. Suurim säilinud töö on Simuna kiriku orel. Soome on Gustav Normann ehitanud kaheksa pilli.

• Tema oreliehitustegevus kestis 60 aastat, mille kestel on ta ehitanud oreli ka Harju-Risti, Tudulinna, Kuusalu, Ridala, Valjala, Viru-Jaagupi ja paljudele teistele kirikutele Eestis, Soomes ja Venemaal.

Üks kommentaar artiklile “18.09 Väike-Maarja orelil tähtis sünnipäev”

  1. Anonüümne ütleb:

    pannakse tordi pealt küünlaid ära puhuma!

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)