17.09 Täna räägime Valgamaa kirikutest: Helme Maarja kirik

Helmes on keskajal olnud kaks kirikut – Pühale Maarjale pühitsetud kihelkonnakirik ja Issandaihu kirik, mida on ka Helme Püha Ihu (Risti) kabeliks nimetatud.

Helme algkirik ehitati arvatavasti 13. sajandil, kuid täpset aega pole tänini teada. Ajaloolased on pakkunud hilisemat aega, 13. või 15. sajandil. Poola revisjonide puhul 1590. ja 1599. aastal mainitakse, et suurem, st kihelkonnakirik oli saksa kirik ja väiksem – kabel –eesti kirik.

Vene-Liivi sõja ajal (16. sajandi lõpus) sai Maarja kirik rängalt kannatada. Pärast sõjatorme on 1613. aastal mõlemad kirikud varemeis, pole katust, alles on vaid müürid. Ilmselt püüti kirikuid taastada, kuid ehitamiseks polnud jaksu. 1640. aastal märgitakse, et Helme Maarja kirik oli nii lagunenud, et ähvardas ümber kukkuda, palkidest tugedega püüti seda kindlustada.

Kiriku ja kirikumõisa ülesehitamiseks ja parandamiseks on Helme ja paljude teiste mõisate omanikel tulnud taalreid anda, näiteks Helme mõisaomanik Jacob de la Gardie annetas 200 riigitaalrit. 1674. aastast pärinevad teated kiriku restaureerimisest.

Korras kiriku iga ei olnud aga pikk. Põhjasõja ajal (juulis 1702), pärast Hummuli lahingut süütasid tsaar Peeter I väed Helme kiriku. Tulekahju oli tohutu, kuumuses vajusid kokku isegi kiriku võlvlaed. Vaene ja väikesearvuline kogudus ei suutnud kirikut uuesti üles ehitada.

Väiksemat Issandaihu kabelkirikut kasutati 1740. aastani, mil välk selle põlema süütas, kirik jäigi taastamata.

Möödus paarkümmend aastat, enne kui alustati Maarja kiriku uut ülesehitamist. Võlvlagede asemele pandi tavaline puulagi, kirikule ehitati ka puidust torn.

Arhitektuuriliselt oli Helme kirik kodakirik. (Kodakiriku kesklööv on külglöövidest ainult pisut kõrgem ja selle ülaosas ei ole aknaid. Suur osa Eesti maakirikutest on just seda tüüpi.) Kirik oli 41,3 meetrit pikk ja 19,6 meetrit lai ning torn 45,8 meetrit kõrge. Torn toetus esikülje müürile ja kahele sambale. Kirikusse mahtus üle 2000 inimese ja istekohti oli 800.

1900. aastal valati Tallinnas C. Jürgens ja Ko ettevõttes kiriku kell, mille helin olnud nii võimas, et kajanud ühelt poolt Leebikuni ja teiselt poolt Hummulini. Kiriku viimane altar oli barokkstiilis lihtne puutöö, pärit 19. sajandi 80. aastatest.

Eestikeelset jumalateenistust hakkas õpetaja Johannes Uustal pidama 1918. aasta jõuluõhtust. Altaril oli kaks maali: «Jeesus ristil» ja «Jeesuse ülestõusmine». Altari kohal oli ümmargune, ajahambast puretud lintklaasidega aken.

Seitse Helme koguduse meest (kindralid-ministrid Jaan Soots, Paul Lill, Aleksander Jaakson, kunstimuuseumi direktor Peeter Tauk, riigi statistikabüroo direktor Albert Pullerits, riigikontrolöri abi Hans Ahven, tööstuse direktor H. Tõnisson ja gümnaasiumi direktor K. Koljo) panid kokku 1500 krooni ja kinkisid kirikule vitraažklaasidega akna. Akna raamistik valmistati Rootsist ostetud sajast kilost vasest. Värvilised klaasid, tuvikujutisega keskel, saadi Soomest. Pidulik akende üleandmise jumalateenistus peeti 4. juunil 1939.

Sama aasta jõuluks jõudis kirikusse ka elekter. «170 elektriküünalt, neli lampi ja neli välislampi oma 4500 küünla tule valgusjõuga muudavad meie hämara kiriku helevalgeks ja säravaks nagu pühalikuks valgustempliks, kuhu on rõõm sisse astuda,» oli kogudusele öelnud õpetaja Johannes Uustal.

Järgmisest aastast algas aga Helme kirikule halb aeg. Pärast punaste 1940. aasta juunipööret tõsteti kiriku elektrimaks mitmekordseks. Sama aasta augustis võeti ära kogu kirikuarhiiv kõigi dokumentidega. NKVD võttis arvele 68 säilikut ja 49,4 kg «lahtist materjali».

Teise maailmasõja algus läks kiriku kui hoone jaoks rahulikult. Suuri inimkaotusi kandis kogudus. Kuid kirikule sai saatuslikuks 1944. aasta, mil sõjategevus jõudis Väikese Emajõe äärde ja jäi sinna kolmeks nädalaks. Helme kiriku torni kasutasid nii Saksa kui Vene tulejuhtijad. 16. septembril 1944 sai kirik vigastada punaarmee mürskudest. 21. septembril, kui torn olid Vene poole käes, tabas kirikut Saksa kaugelaskekahuri mürsk. Mürsk lõhkes orelis, õhusurve liigutas alustalasid. 4. septembril kukkus torn alla, lõhkus katuse ja kiskus maha seina.

Nõukogude ajal polnud võimalik kirikut taastada ja see seisab tänini lagunenult.

Alates 1944. aastast hakati jumalateenistusi pidama Helme vennastekoguduse palvemajas, mis on ehitatud 1847. aastal.

Helme koguduse õpetajad

1. Christoph Detri 1629

2. Mag. Ludolph Holler 1630–1665?

3. Christoffer Kleinschmidt 1666–1668?

4. Caspar Eggerdes 1680–1689

5. Mag. Erasmus Pegau 1689–1711

6. Heinrich Herz 1711–1713

7. Mag. Heinrich Frost 1714–1731

8. Mag. Christian Gottfried Helwig 1732–1747

9. Johann Friedrich Körber 1748–1767

10. Gottfried Schnabel 1767–1767

11. Johann Adam Andreae 1788–1796

12. Gottfried Ludwig Postels 1797–1810

13. Karl Johan Schubbe 1810–1857

14. Ernst Behse 1857–1897

15. Georg Koik 1900–1914

16. Johannes Uustal 1915–1948

17. Valter Vaasa 1948–1998

18. Ivo Pill 1998–1999

19. Arvo Lasting 1999–

 

Valgamaalane, 15. septembril 2007