17.09 Kirik kaebas Tallinna linna kohtusse

Eesti evangeelne luterlik kirik (EELK) soovib kohtu kaudu tagasi saada enne Teist maailmasõda kirikule kuulunud varasid, mille seas on keskajast pärit Bernt Notke maal “Surmatants”, mitmed altarid ja muud kunstiväärtused.

Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tallinna linnakomisjon otsustas mullu 25. oktoobril Rüütli tänav 1/Niguliste tänav 15 asunud kiriku inventari mitte tagastada. Komisjoni otsusekohaselt ei kuulu kirikuinventar omandireformi aluste seaduse kohaselt tagastatavate objektide hulka.

Kiriku maa ja hooned on aga EELK-le tagastatud. Muuseas kuuluvad kirikuinventari esemed kultuurimälestiste hulka ning neid haldab kultuuriministeeriumi valduses olev Niguliste kunstimuuseum.

Teistkordne sundvõõrandamine

Volikirja alusel EELKd halduskohtus esindav Vahur Glaase nimetab linnakomisjoni otsust kiriku varade teistkordseks sundvõõrandamiseks.

Kirikut ehk sakraalehitist ei saa käsitleda üksnes selle seinte, põrandate ja lae kaudu, vaid tähenduse ja sisu annavad sellele atribuutika ja pühitsetud esemed,” ütles Glaase Päevaleht Online´ile. Tema sõnul ei ole teiste, nii Tallinnas kui ka mujal Eestis, EELK-le tagastatud kirikute osas kirikuinventari kirikust eraldatud ning kõik varad on tagastatud tervikuna.

EELK kaebuse kohaselt käsitleb Muinsuskaitseseadus kultuurimälestist kinnis- või vallasasjana. Samuti on riik seni kultuuriväärtuseks oleva Niguliste kiriku hooneid ja selles asuvaid varasid tervikuna käsitlenud.

Rituaalsete esemete ja kunstiväärtuste eraldamine Niguliste kirikust oleks religioosselt põhjendamatu, ajalooliselt vale ning lõhuks kiriku kui usulise üksuse tervikut samuti moonutaks nende kasutuse esialgset või ajaloolist sisu ja eesmärki, seisab EELK kaebuses.

Kiriku terviklikkus versus muuseumi terviklikkus

Glaase sõnul on ebaselge ka see, kellele need kunstiväärtused siiski kuuluvad. Tema sõnul ei sisaldu Niguliste kiriku inventar omandireformi objektide hulgas nagu ka president Konstatin Pätsi auraha, mida Eesti vabariik Venemaalt tagasi nõuab.

Glaase sõnul kuulub kiriku inventar de facto kultuuriministeeriumi valitsemisalas olevale kunstimuuseumile kuigi on de jure õigusvastaselt EELK-lt võõrandatud.

Lisaks ei täida Eesti vabariik Glaase sõnul põhjendamatult oma kohustust Nõukogude võimu poolt sundvõõrandatud varad tagastada. Kuna riik pole neid esemeid omandireformi objektideks määranud, ei saa EELK nende eest ka kompensatsiooni.

Linnakomisjoni sellise käitumise põhjuseid Glaase ei tea nimetada. Ta lisab siiski, et paljud kunstiteadlased on arvamusel, et kirikuinventari minemine EELK omandisse lõhuks ära muuseumi ja varade terviklikkuse.

Glaase sõnul on EELK kultuuriministeeriumile teinud ettepaneku kirikuinventari eksponeerimiseks muuseumis järgmiseks 25 aastaks. Ministeerium ei ole siiani ettepanekule vastanud.

Hävitav sõda

1939. aastal läks Niguliste kirik koos selle juurde kuuluvad maa, hoonete ja kunstiväärtustega seoses Saksa koguduse likvideerimisega EELK-le.

Eesti okupeerimisel 1940 aastal natsionaliseeriti kirikualune maa riigivolikogu deklaratsiooniga ja kiriku hooned 1941. aastal majade natsionaliseerimise komisjoni otsusega.

Riigistamise hetkel oli kirik heas korras ja säilinud kõik seal asunud kunstiväärtused.

Teise maailmasõja ajal paigutas kogudus paljud kunstiväärtused, kartes nende Saksamaale viimist või sõjategevuses hävimist, varjule Kiek in de Köki torni ning osa toimetati Tallinnast väljaspoole.

1944. aasta märtsipommitamise ajal hävisid kirikuhoone katus ja tornikiiver ning suur hulk kunstiväärtusi. Päästa õnnestus üksnes pea-altar, Antoniuse kabeli altar, Bernt Notke „Surmatants”, suur seitsmeharuline messinglühter, messingist kroon- ja seinalühtrid, nikerdatud puutahveldis 17. sajandist, Krisoforuse puukuju 1624. aastast, maalinguid, epitaafe, kirikuhõbe ja muud väärtuslikku.

Eesti Päevaleht, 17. septembril 2007