15.10 Tema eesmärk polegi olla üliinimene

EELK Rakvere Kolmainu koguduse õpetaja Tauno Toompuu hindab perekonda ja maaelu oma rütmilisuses. Tema elu eesmärk on aga saada pühakuks ehk olla täiuslik, kuid mitte üliinimene.

Tauno Toompuu on jõudnud küllaltki palju maailmas ringi reisida, kuid alati oma kodukohta tagasi tulnud. Ühelt poolt missioonitundest, et oma tegevusega kodukohale midagi tagasi anda, teisalt aga pole tema arvates linnaelu see, mis sobiks tema loomusega.

Looduse võlu on Tauno Toompuu hinnanud juba lapsepõlvest peale, olgugi et need mälestused on katkendlikud: killukesed siit ja sealt. Kuid seda hinnalisemad tunduvad need nüüd.

Ammutan jõudu loodusest

“Suvine vanaema juures käimine ja põllutööde tegemine on meelde jäänud võib-olla seepärast, et praegu neid eriti palju enam teha ei saa, mistõttu on selline väike nostalgia näiteks seoses heinateoga,” liigub mees oma mõtetes taas poisipõlve. “Kui kuskil heina pakitakse, tekitab see heldimustunde.”

Tauno Toompuu tunnistab, et kogu aeg on ta olnudki rohkem selline maapoiss, kes linnaelu puhul ei suuda kõike aktsepteerida. “Aga maaelu oma lihtsuses, korrapärasuses ja rütmilisuses, mille paneb paika loodus, on selline mõnus ja inimsõbralik,” on Tauno Toompuu veendunud. Loodusest ammutab ta jõudu ja seal viibimine on tema jaoks tähtis. Nii metsas kui niisama aias olemine või istumine. Mis peamine, loodusprotsessides osasaamine.

“Kevad ja sügis on minu jaoks murrangulised aastaajad, sest siis muutub palju. Just kevadel ja sügisel saad aru, et kõik on pidevalt liikumises ja muutumises,” toob kirikuõpetaja näite, miks aastaaegade vaheldumine nii tähtis on.

Ja nagu ta ise ütleb: “Et seda mitte maha magada, see on minu jaoks oluline.”

“Praegu on üks aasta kauneimaid aegu – oktoober, mil lehed langevad. Ja varsti tuleb lumi maha. See on selline rõõm ja eluallikas,” arvab Tauno Toompuu vastupidiselt enamikule inimestele, kes peavad sügist närbumise ajaks.

Midagi kaduvat, midagi jäävat

Et mõtisklemine ja ümbritseva jälgimine on vaid üks osa nii aktiivse mehe tegevustest, sellest annab märku Tauno Toompuu hobi, millest rääkides jääb ta küll tagasihoidlikuks ja nimetab seda kõigest väikeseks hobiks.

Nimelt on ta mõnda aega teinud Tartu Pereraadios, mis on kristlik raadiojaam, hommikuprogrammi ja ka muid saateid.

Pikapeale tunnistab kirikuõpetaja siiski, et see on asi, millega tahaks ka edaspidi tegeleda, ja avaldab lootust, et ehk sügisest õnnestub Pereraadios midagi püsivamat korda saata. Ikka seepärast, et raadiojaamaga meeldivad mälestused seotud.

Raadiotöösse sukeldumisest räägib Tauno Toompuu ülikooliajale tagasi vaadates. “See juhtus nõnda, et ühiselamus, milles ma Tartus elasin, on katusekorrusel Pereraadio stuudio. Sinna otsiti inimesi, kes hakkaksid midagi tegema. Et kursusekaaslased olid juba seal üht-teist tegemas käinud, läksin ka mina proovima. Ja tundub, et asi sobis.”

“Peatoimetajale meeldis mu hääl ja kõnelemisviis, minule endale tundus ettevõtmine väljakutset pakkuv ning huvitav, millega võiks tõesti tegeleda,” jutustab Tauno Toompuu oma esimestest katsetest saadet juhtida.

Nii jäigi tema hääl mõneks ajaks raadios kõlama, sest hommikuprogrammi ja otsesaadete juhtimine sai ta põhitegevuseks.

“Otsesaated, mis ühelt poolt nõuavad reageerimisvõimet ja -oskust ning on adrenaliini tekitavad, teisest küljest on otsesaade midagi, mis nagu on, ja siis on jälle kadunud, seda ei jäädvustata kuhugi arhiivi,” selgitab Tauno Toompuu, miks millegi kaduva tegemine nii pinget pakkuv on.

Kirikuõpetaja arvates eeldab säilitamise jaoks tehtu tõsisemat ettevalmistust. “Mitte et ma seda pelgaks, aga salvestatud saate puhul tunnetan seda suuremat vastutust. Kui sa teed midagi valmis ja see jääb kuhugi alles ning inimestel on võimalik sellega tutvuda ka kümne ja viiekümne aasta pärast.”

Vastutusest rääkides toob Tauno Toompuu näiteks jutlused, mida ta koguduse ees peab. Jutlus ei jää tänapäeval hetkeliseks asjaks nagu raadiojaama hommikuprogramm, vaid see säilib, sest tihti on kirikus keegi, kes lindistab diktofoni või videokaameraga. “Ja ise ma säilitan teksti trükitud kujul, mis jääb arhiivi alles.”

Tehnikast huvituva mehe jaoks ei olnud probleem luua Simuna koguduse jaoks blogi, millel on tema enda sõnul küll pigem praktiline eesmärk.

“Mingil hetkel oli vaja koguduse ajalehte või ajakirja välja anda, aga selle valmistegemine paberkandjal muutus kuidagi keeruliseks või nõudis väga palju vaeva ja energiat. Tundus, et Internetis on asju palju lihtsam teha ja see jõuab palju enamate inimesteni,” valgustab Tauno Toompuu edumeelse koguduse tegemiste tagamaid
.
Ja jätkab. “Nii saigi tehtud Interneti-ajakiri, kuhu lisaks jooksvatele teadetele saab lisada ka mitmesuguseid tekste. Olgu siis minevikust või olevikust või tulevikust.”

Murdeline aeg

Kui küsida Tauno Toompuu käest, kuidas ta oma praeguse ameti ja erialani on jõudnud, vastab ta väga napisõnaliselt: “See on keeruline.”

Tema enda mäletamist mööda tekkis idee teoloogiat õppima minna keskkooli viimases klassis, mistarvis ta ka Tartu ülikoolis veidi maad kuulamas ja uurimas käis. Sel ajal jäi aga mõte teoloogiaõpingutest katki.

“Kust need mõtted algasid, ei oska ma öelda. Ilmselt kuskilt lapsepõlvest, kui sai mõned korrad koos vanematega kirikus käidud,” arutleb Tauno Toompuu sügavmõtteliselt ja pigem omaette. Ning lisab: “Kokkuvõtvalt võin öelda, et jumal on kutsunud.”

Aga teoloogiat asus mees õppima seejärel, kui oli pärast keskkooli aasta tudeerinud energiamajandust. Ise nimetab ta seda aega murdeajaks, kui ta sai selgeks, et senine tee on ennast ammendanud ja sellel pole enam midagi pakkuda. Tuleb leida kas midagi täiesti uut või on kogu asi mõttetu.

Religioosset kirjandust uurides selgineski tema mõte, et kiriku pakutav ja kristlik lähenemine jumalale, jumala tõlgendus ja jumala mõistmine võib tähendada midagi tema jaoks ja võib elus nii mõndagi muuta. Et see on selline käidav tee.

“Ja siis ma läksingi Simunasse Tauno Tederi juurde leeri ja leerikooli jooksul sai mulle selgeks, et ma pean teoloogiaga tõsisemalt tegelema. Ja miks mitte ka ameti poolest ennast kiriku ja kogudusega siduda,” võtab Tauno Toompuu elukutsevaliku lühidalt kokku.

Tartu teoloogia akadeemias õppides saigi mehele selgeks, et vaimuliku amet võiks olla tema jaoks, et tema isikuomadused võiksid just selle ametiga haakuda.

Enne Rakvere koguduse õpetaja ametisse asumist on läbi käidud pikk tee, kus on olnud toetajaid ja mentoreid, kes erinevatel etappidel mõju avaldanud. Üht konkreetset on Tauno Toompuu sõnul aga raske nimetada.

“Oluliseks isikuks pean oma esimese koguduse õpetajat Tauno Tederit, kelle juures ma ka leeris käisin. Temaga vesteldes ja arutades said nii mõnedki segased asjad selgemaks. Ja olulised pidepunktid enda jaoks paika pandud,” peab Toompuu oma nimekaimust siiani lugu.

Kooliajast meenub talle aga õpetaja Eenok Haamer, kes oli toona Tartu teoloogia akadeemia rektor. Tema vaimulik karisma ja vaimulikuameti kandmine avaldas siis veel tulevasele kirikuõpetajale muljet ja näitas viisi, kuidas vaimulikuna võiks inimestele tähtis olla.

“Mitte selline märkamatu ja hall kuju, vaid keegi, kes läheb inimestele korda. Kellega tahetakse koos olla, kes on tõeline vaimulik,” ütleb kirikuõpetaja.

Samas on ta veendunud, et väga suurt eeskuju ei saagi olla, sest iga inimese tee on ikkagi alati mingis osas tema enda tee ja erinev kõigi teiste omast. Seepärast tulebki igaühel endal kujundada oma rada, nii temalgi.

“Üks XX sajandi tuntud vaimulik, õpetaja ja kirjanik, Ameerika ühendriikide trapisti munk Thomas Merton kirjutab autobiograafias oma otsingutest ja kristlaseks saamisest ning sellest, kuidas ta püüdis mõelda, mis on tema ülesanne kristlasena,” jutustab Rakvere koguduse õpetaja ja jätkab.

“Ta ütleb seal, et tema sõber sõnastas talle selle ülesande – hea kristlane püüdleb alati täiuslikkusele ehk kristlase ülesanne on saada pühakuks.”

Sellele toetudes paneb Tauno Toompuu sõnadesse oma seatud sihi: “Ega see pühakuks saamine ei tähenda mingit üliinimeseks olemist. Pigem ikka seda, et sa tead, mis on sinu elu eesmärk. Sest kui eesmärke seada, siis ei saagi need olla midagi vähemat kui saada täiuslikuks. Et saada pühakuks.”

Kodus ja sealt eemal

Oma senise elu üheks meeldejäävamaiks sündmuseks peab Tauno Toompuu laulatust – ühe teekonna lõppu ja teise algust. Ja teine oli vaimulikuks pühitsemine.

Mehe enda arvates on need sündmused natuke sarnased. “Vaimulik oled sa kogu aeg, täpselt sama moodi oled sa ka kogu aeg abielus. Ka siis, kui oled kodust eemal,” ehitab Tauno Toompuu kujutletava silla kodus ja võõrsil viibimise vahele.

“Kodu on aga koht, kus sa võid siiras olla, sa ei pea olema rolli täitja,” ei jää Tauno Toompuu pikalt mõtlema, kui küsida, mida tähendab tema jaoks kodu.

Sest kodus ei ole selliseid rolle nagu välja minnes, on kirikuõpetaja täiesti veendunud. Inimene ei ole kunagi üksnes ametnik. “Vaimulik ei ole ainult vaimulik, ta on ka midagi palju enamat. Ja pangateller ei ole üksnes teller. Ta on tema lapsepõlv ja tema lähedased ja tema mõtted ja tunded ja elamused,” võiks mees loetelu veel pikalt jätkata, aga selle asemel kordab oma lihtsat ja inimlikku arusaama.

“Kodu on koht, kus sa oledki see, kes sa tegelikult oled. Omad tööd ja tegemised võivad olla, aga need sünnivad just sellest, et see, mis sa seal ära teed, kuulub sinu juurde.”

“Aga kui reisimisel on mingi mõte, siis on sellel hoopis teine mekk juures,” jõuab Tauno Toompuu tingliku silla teise otsa. Teda ennast kõige enam puudutanud ettevõtmiseks peab ta reisi Iisraeli, sest see retk oli selgelt mõtestatud ja kindla eesmärgiga.

“Ma teadsin, miks ma sinna lähen. Mitte lihtsalt selleks, et on vaba aega ja võimalus reisida, vaid ma lähen sinna kohtuma pühaga – läbi nende paikade, kus Kristus on ise elanud ja käinud,” läheb kirikuõpetaja oma mõtetes külastatud paikadesse, et siis jälle tagasi tulla. Ja seda igas mõttes.

Sest kodukohas hoiab osaliselt ka missioon. Kes siin siis veel on, kui mitte see, kellel siin juured. Kellel on veel ülesanne siin midagi ära teha, kui sellel, kelle esivanemad on põlvest põlve siin elanud ja töötanud.

“Ma arvan, et see on nagu omamoodi kohustus siin Virumaal olla. Kohustus oma esivanemate ja kodupaiga ees. Et siin midagi jätkata,” põhjendab Tauno Toompuu seda, miks on ta siia ikka ja jälle tagasi pöördunud.

“Ma olen siit palju saanud: siin üles kasvanud ja kujunenud selleks, kes ma olen. Alati saab siit ära minna ja mitte midagi siia maha jätta.”

Elukäik

Tauno Toompuu on sündinud 2.01.1979 Simuna kihelkonnas Laekvere alevikus.

Lõpetanud Laekvere põhikooli, Rakvere reaalgümnaasiumi, EELK pastoraalseminari ja Tartu teoloogia akadeemia.

Ordineeritud Simuna kirikus 25.07.2003.

Praegu on ametis Rakvere Kolmainu kiriku koguduse õpetajana.

Teised Tauno Toompuust

Sirje Toompuu, ema

Tauno oli lapsepõlves selline sõbralik, rõõmsameelne ja avatud olekuga. Sõpru oli tal päris palju, kes käisid meil kodus külas ja kellega koos mängiti. Kuskil VII või VIII klassis tundis Tauno suurt huvi fotograafia vastu, eriti meeldis talle loodust pildistada.

Ka raamatute lugemine köitis Taunot. Sellega seoses niisugune seik: kui Tauno lasteaia lõpetas, ütles kasvataja, et Tauno lugemisoskus ei vasta nõutud tasemele. Septembrikuus, kui poiss läks I klassi, sain mina turismituusiku ja sõitsin kaheks nädalaks Bulgaariasse, eelnevalt leppisin Tauno klassijuhatajaga kokku, et õpetaja aitab mõnel päeval lugemist harjutada. Tauno oli järjekindel ja käis iga päev õpetaja juures, ning kui mina koju tulin, oli tal lugemine selge.

1991. aastal, kui Soomest tulid esimesed piiblid, hakkas Tauno kohe piiblit lugema. Kas aitas see tal oma tulevase ameti valikut teha, ei oska öelda.

Virumaa Teataja, 13. oktoobril 2007