14.09 Sallivus ja religioon Eestis

Augustikuu kahel viimasel päeval toimus Tartus konverents pealkirjaga “Religioonitolerants – võimalus, kohustus, vastutus”.

Kas Eestis on usulise sallivusega probleeme? See oli küsimus, mis mulle konverentsi ajal esitati. Toetudes oma vahetule kogemusele selles valdkonnas viimase kümne aasta kestel, arvan ma, et Eesti on usulises mõttes vägagi salliv riik, kuid samuti olen ma veendunud, et religioonile ei pea tähelepanu pöörama üksnes siis, kui “midagi on valesti”.

Arvamuste paljusus

Sallivuse ja religiooniga seonduvatel teemadel ei ole põhjust kõneleda ainult siis, kui tekivad probleemid. Häälte ja arvamuste paljusus ühiskonnas on omane tänaselegi Eesti ühiskonnale, nagu see on ka mujal maailmas.

Olgu siis tegemist India, Ameerika ühendriikide, Euroopa või paljude muude ühiskondadega.

Eesti on paljuski eriline maa Nõukogude-järgses Euroopas. Alles hiljuti, mõned nädalad tagasi, tunnistas Fraseri instituut Eesti üheks maailma vabama majandusega riigiks. Mitte eriti palju varem, juulis 2007, tunnistas mainekas Hudsoni instituudi religioonivabaduse keskus Eesti üheks suurima usuvabadusega riigiks maailmas koos Ameerika ühendriikide, Iirimaa ja Ungariga.

Majandusvabadust ja selle tagajärgi on meil võimalik oma silmaga hinnata. Suubumine läänemaisesse majandusruumi koos kõige selles asuva positiivse ja negatiivsega on saanud meie osaks igapäevase elukogemusena.

Erinevalt majandusvabadusest ei pruugi religiooniga seonduvad sallivuse ja vabaduse küsimused inimesi nõnda igapäevaselt puudutada. Ning kuna religiooniküsimused meile iga päev silma või kõrva ei torka, siis vahest see ongi tunnuseks, et selles valdkonnas tõsisemaid probleeme pole.

Mööda aga ei või vaadata ka asjaolust, et religiooniga seonduvad küsimused on käesoleval sajandil muutunud taas oluliseks maailmas, kuhu Eestigi kuulub.

Eesti ühiskond on religiooni suhtes salliv seni, kuni religioon jääb iga inimese sügavamaks veendumuseks ning püsib n-ö koduseinte vahel. Religiooniõpetust üldhariduskoolides puudutavad debatid on sageli peegeldanud seda hoiakut.

Üks lähiajaloo pärandeid tänases Eestis on religiooni osatähtsuse alahindamine ühiskondlike protsesside osateguri ja mõjutajana. Religiooni mõnes selle vormis peavad oma identiteedi osaks veidi alla kolmandiku Eesti elanikest 2000. aasta rahvaloenduse järgi. Usulised ühendused on suuremad kodanikuühendused, millega liikmeskonna suuruselt suudavad võistelda vaid korteriühistud.

Religioon kui varjatud jõud

Religioon jääb aga ikkagi varjatud jõuks Eesti ühiskonnas. Hoolimata mõningatest pingetest, mis kerkivad aeg-ajalt esile, puudutades eelkõige erinevaid arusaamu religiooni kohast avalikkuses, on Eestis tegutsevate usuliste ühenduste omavaheline sallivus suhteliselt suur. Suurimasse kristlikke kirikuid koondavasse Eesti Kirikute Nõukogusse kuuluvad teineteise kõrval nii evangeelne luterlik kirik, roomakatoliku kirik, kaks erinevatesse patriarhaatidesse kuuluvat õigeusu kirikut, armeenia apostlik kirik, aga ka nelipühi, metodisti, adventisti ja alles XX sajandi lõpul kujunenud karismaatiline episkopaalkirik.

Selline konsensuse alusel tegutsev ning erinevaid kirikuid koondav nõukogu on suutnud tekitada ja hoida Eesti kristlaskonna seas õhkkonda, mis muu maailma tegelikkusele vaadates, kus sageli esineb pingeid erinevate usurühmade vahel, ei ole väga lihtne saavutus. Seda, et tegutsetakse üheskoos, osutas mittekristlike usutraditsioonide koondumine religiooniõpetuse küsimuses (usuliste ühenduste ümarlaua pöördumine 2002. a) ning tähelepanuta ei või jätta sedagi, et nende eriarvamust võeti kuulda ning arvestati.

Erinevate usutraditsioonide ja institutsioonide omavaheliste suhete peegelduseks Eestis oli käesoleva aasta aprillisündmuste ajal tehtud Eesti religiooniliidrite ühispöördumine avaliku rahu tagamiseks, millele andsid oma allkirja nii erinevate kirikute piiskopid ja metropoliidid, usuliste ühenduste presidendid, Maavalla Koja vanem, juudikoguduse rabi ja islamikoguduse mufti. Siinkohal tuleb jõuda tõdemuseni, et religioonil on oma koht ka rahvusliku ja riikliku turvalisuse aspektis.

Ringo Ringvee, siseministeeriumi usuasjade osakonna nõunik

Virumaa Teataja, 14. septembril 2007