13.09 Agu Sisask: kas sõdida risti või harimatuse vastu?

Ühiskond, kus mõtte- ja tundemaailmaga seonduvad teadmised on puudulikud, on kergesti ärrituv. Miks loetakse palvet kaitseväe paraadil? Mis õigusega õnnistatakse koolileiba? Miks tahetakse püsti panna ristiga vabadussammas? Kõikides nendes ajaleheveergudel tõstatatud küsimustes võib tunda tugevat ja rahulolematut hääletooni: «Nüüd veel! Kahekümne esimesel sajandil! No kuulge!»

Hing on püha

Kui küsida selleltsamalt kaitseväelaselt, kes selle küsimuse on tõstatanud, kas tema siis ei soovi oma maale ja rahvale head käekäiku, vastaks ta arvatavasti: «Muidugi soovin. Aga mitte selles vormis. Mitte palvena Jumalalt.» «Okei,» vastaksin ma selle peale. «Siis nii mõtlegi.»

Mõttevabadus on kaasasündinud antus, mida keegi ei saa kelleltki ära võtta. See vabadus eksisteeris ka Nõukogude ajal ja eksisteerib ikka edasi, senikaua kui pole leiutatud mõtteid salvestavaid mikrokiipe, mida kodanike ajudesse saaks peita. Tõlgi vaimuliku palved enda jaoks ilmalikeks või ära mõtle midagi. Valik on sinu!

Samasugused on lood ka õnnistamiste ja pühitsemistega. Mulle meeldib nende jaapanlaste mõttelaad, kes kõike ümbritsevat pühaks peavad. Kõiges on hing, nii elavas kui eluta looduses. Ammugi veel inimeste kätetöös. Ma ei ütle neile: «Jätke jama! Mis hing saab olla majaseinal või prügikastil!»

Kui millelgi on hing, siis on see püha. Seda ei lööda jalaga ega lagastata muul viisil. Sest mine tea, võib-olla ongi tegijate käte kaudu nende hing tehtud asjadesse läinud? Nii et kui lööd tehtut, siis lööd ka tegijat, ja kui virutad jumalale, siis lööd ühtlasi ka palvet lugevale vaimulikule vastu nägu. Aga tema võib-olla palub ja loodab niisama siiralt nagu sina oma ilmalikes mõtetes.

Rist ja ristiusk

Mulle tundub, et kool vist ei õpeta sügavamat mõtlemist. Miks muidu suur osa inimestest ajakirjandust ainult meelelahutuseks peab.

«Olgugi et religioon on meie ajaloolis-kultuurilisel taustal vorminud kunagi ilmselt kõige rohkem väärtuseid ja arusaamu ning kristluseta on võimatu mõista lääne kultuuri, hakkaks selle väljahüüdmise peale mitmed tuttavad kolumnistid ja mõtlejad lihtsalt karjuma,» kirjutab kolumnist Martin Kala oma arvamuses «Riik ja kirik – koos või lahus». (PM 11. sept 2007).

Praegu näib olevat küsimuste küsimuseks see, kuidas lõpetada «ristisõda» ja jõuda konsensuseni. Kas lõigata ajalool jupp otsast maha või püüda selgitada risti tähendust?

Kui paljudele algab risti tähendus ristirüütlite keskaegsetest sõjaretkedest, siis on tegemist lihtsalt vajakajäämisega hariduses või siis selle ühekülgsusega. Minu arvates tuleks ajalootundides rääkida eesti rahva anastamisest koos ristimärgi rüvetamisega vallutajate poolt – vastuolulisusest kristluse olemuse ja selle levitajate vahel. Ajaloos on oluline selgeks rääkida just vastuolulised momendid nii kaugemas kui lähemas minevikus.

Veel enne Kristuse ristilöömist oli rist kasutusel amuletina kaitseks kõige kurja ja paha eest. Nii kannab rist endas nii mittekristlikku kui ka kristlikku tähendust, kuigi viimane neist on loomulikult üldtuntud.

Sambaprojekt

Vabadussammas peaks tähistama mõtiskluste paika ja rist on seal sümbol, mis pakub võimalusi argimõtetest kõrgemale tõusta – mõtiskleda võidust ja vabadusest nii religioosses kui ka ilmalikus kontekstis.

Mida rohkem on inimestel teadmisi ja informatsiooni, seda vähem jääb ruumi emotsioonidele. Kumb siis oleks õigem – kas sõdida risti või harimatuse vastu? Mõtleme.

Mida rahvas sellest sambaprojektist arvab? Ma olen täheldanud ühte huvitavat nähtust. Alguses, kui peaaegu kõik ajalehtedes ilmunud artiklid olid kriitilised, olid selle samba vastu ka peaaegu kõik mu sõbrad ja tuttavad.

Niipea kui ilmusid mõned toetavad artiklid, muutusid ka minu tuttavate seisukohad: «Oh, see polegi nii hull. Seda võib teha küll. Ma ei tea, miks nad selle vastu on…»

Enamus määrab trendi. Paljud asuvad enamuse poole üksnes sellepärast, et välja on kujunenud ekslik arvamus, nagu oleks enamusel alati õigus. Kas ei ole selle 16%-protsendilise usklike arvuga lood samamoodi?

Kui aga üle-eestiline ilmali- kustumine peaks olema riigi eesmärk, siis minu arvates harimatus ei peaks küll olema see hoob, mida käiku tasub lasta. Küllap arvab niisamuti ka valitsus, kui ta järgib poliitikat – riik ja kirik – koos ja lahus.

Agu Sisask, literaat

Postimees, 13. septembril 2007