10.09 Toomas Jürgenstein: suurtest meestest ja väikestest asjadest

Üheks minu lemmikpaigaks on kujunenud Raadi kalmistu see osa, kuhu on maetud palju Tartu Ülikooliga seotud inimesi. Seal jalutades märkan korüfeede hauasambaid, kelle loenguid olen omal ajal kuulanud, mõne õppejõu artikleid või raamatuid olen lugenud, kedagi tunnen ajaloost, kedagi tundsin isiklikult.

Eriliselt tõusevad nende tarkade vaimude hulgas esile ülikooli kunagised juhid, kelle tegevus ja roll on olnud peale ülikooli ülioluline ka Tartu linnale.

Üks olulisimaid persoone Tartu Ülikooli taastamisel ja ta arengu kindlustamisel 19. sajandil oli Georg Friedrich Parrot (1767–1852).

Rada rohus

Ülikooli ajalooga kursis olevale inimesele on tema teened teada: ülikooli taasasutamisel osaleja, füüsikaprofessor ja mitmete õpikute autor, ülikooli esimene rektor, kes jõudis seda ametit pidada kolmel korral. Lisaks kaugelenägev poliitik, kelle nõuandeid pärisorjuse kaotamise asjus keiser Aleksander I tõenäoliselt kuulas.

Olen selle vaimult suure mehe maali Tartu Ülikooli suure nõukogu saalis alati lugupidamisega vaadanud. Elu pakub ootamatuid kohtumisi ja viimaste aastate jooksul olen paaril korral viibinud ka Parroti haual.

Georg Friedrich Parrot on maetud Peterburis Smolenski luterlikule kalmistule. Mõned aastad tagasi sattusin esimest korda tema kalmule, viimane käik oli tänavu augustis.

Pean tunnistama, et see ei ole Tartu Ülikooli taasasutajale ja mitmekordsele rektorile viimseks puhkepaigaks just sobiv koht: rinnuni rohi ja malts, kohendamist vajav hauasammas.

Kitsas rada läbi umbrohu näitas siiski, et Parroti haual ja selle kõrval asuva keelemees akadeemik Ferdinand Johann Wiedemanni (1805–1887) mälestuskivi juures siiski käiakse.

Miljonilinnades võib nii mõnigi oluline koht ja mälestus vaikselt ununeda ning selles pole keegi süüdi.

Tean, et Parroti hauda on korrastamas käinud Eesti Vabariigi Peterburi peakonsulaadi töötajad, EELK Peterburi Jaani kogudus jt.

Minu üksikutest visiitidest tulenev mulje ütleb siiski, et see haud vajaks järjepidevamat hoolt. Eriti ülikooli lähenevale 375. aastapäevale mõeldes.

Kohustus hoolitseda

Usun, et seda võiks lahendada üsna lihtsalt: näiteks väikese stipendiumiga mõnele Peterburi Ülikooli tudengile, mille juurde käib kohustus haua eest hoolitseda; seda võib püüda teha Eesti kultuuriseltsi või EELK Peterburi Jaani koguduse kaudu, kandes üle sihtotstarbelise rahasumma kalmude eest hoolitsemiseks.

Ka koolide Peterburis käivate õppeekskursioonide käigus annaks ehk üht-teist teha.

Veel tundub mulle, et siin saaks õla alla panna ka Tartu linn, sest aastapäevad tagasi kirjutati alla koostöödeklaratsioonile Peterburi Vassili saarega. Smolenski luteri kalmistu asubki aga just Vassili saarel (Smolenka kaldapealne 27).

Tartu Ülikooli kodulehe juubelirubriigis on üleval ka seni peetud aastapäevade kirjeldused.

Tsiteeriksin kõige vanemat: «Tavapärasel ülikooli aastapäeval 12. detsembril 1827 oli peahoone dekoreeritud antiikseks muusade templiks. Juubelipidu algas jumalateenistusega Jaani kirikus.
Pärast jumalateenistust siirdusid ülikooli teenistujad rongkäigus eesotsas pedelli-dega, kes kandsid asutamisürikut ja vastilmunud juubelialbumit, Jaani kirikust ülikooli aulasse, kus järgnes aktus. Tolleaegne rektor Gustav Ewers meenutas oma juubelikõnes ka rootsiaegset ülikooli, see oli ühtlasi esimene ajalooline ülevaade keiserliku ülikooli kuninglikust eelkäijast. Teise kõne pidas professor Georg Friedrich Parrot inimese olemusest tema tegude valguses.»

Ma ei tea, millest täpselt rääkis tookord professor Parrot, kuid küllap kuulub inimese olemuse juurde ka tänulikkus eelkäijate vastu.

Monumentidest ja hauasammastest on viimasel ajal Eestis küll ainult tüli ja vaidlusi tõusnud, kuid ülikoolide tasandil võiks õppejõudude hauatähistes olla hoopis midagi ühendavat: Nii Parrot kui ka Wiedemann teenisid oma teadmistega teisi inimesi, ükskõik missuguse ülikooli juures nad ka ei töötanud. Nii väike asi kui haua eest hoolitsemine oleks vaid väike tänu nende suurte meeste tegude ja mõtete eest.

Postimees, 10. septembril 2007